Piiskop Varden koormatud teraapiakultuuriga
Piiskop Vardeni piiskopiks pühitsemine 2020. aastal lükkus edasi, sest talle anti puhkust, et taastuda kurnatusest.
Religioon või elutõendamine?
Piiskop Varden usub, et valu "kuulub inimese juurde ja seda ei saa ratsionaalsete argumentidega lahustada".
Kristlik usk ei püüa kannatusi õigustada ega teeselda, et neid ei ole olemas. Selle asemel asetab ta kannatuse austusega Jumala ette, tunnistades selle tõsidust, muutmata seda absoluutseks.
Monsignore Vardeni keskne mõte on, et inimkond on haavatud, kuid ei määratleta oma haavadega. "Inimese seisund," ütles ta, "on valus seisund, kuid mitte lõplik".
Ohvitserlus on ummiktee
Kannatus võib elu tingida, kuid see ei ammenda selle tähendust ega kaota vabadust, ütles piiskop Varden. Rist, lisas ta, ei ole passiivse resignatsiooni sümbol, vaid "radikaalse sisemise vabaduse koht".
Võttes vastu kannatusi ilma Isa tahtest lahti ütlemata, näitab Kristus, et isegi olukorras, mis näib halvavat inimese, "jääb võimalikuks vaba ja täielikult inimlik vastus".
Piiskop Varden rõhutas, et kristlik usk ei luba iga haava paranemist ega garanteeri õnnelikku lõppu vastavalt inimlikele ootustele: "Mõned murdumised jäävad püsima, kuid need ei ole siiski väljaspool armu käeulatust."
Kristlus ei kuuluta pelgalt kõikvõimas Jumalat, kes surub alla kannatusi, vaid "Jumalat, kes jagab neid, kannab neid ja muudab need tervendamise allikaks".
Kristus: "Õiglaste ülestõusmisel saate te hüvitist"
Piiskop Varden väitis, et lunastus ei ole pelgalt tulevikulootus: "See on juba teostunud reaalne sündmus, mille viljad avanevad ajas järk-järgult."
Valu usaldamine Jumalale - selle üleandmine, mida ei saa mõista ega lahendada - võib avada "tervenemise tee", mis on sageli aeglane ja vaikne, kuid tõeline.
Piiskop ise kinnitas, et on näinud, "kuidas sügavad haavad, selliselt läbi elades, muutuvad ootamatuteks hea allikateks".
Pilt: Erik Varden © wikipedia, CC BY-SA, AI tõlge